Suve alguse elamused

Kui ma ei eksi, siis eile algas ametlikult suvi. Ilm oli pooleldi perfektne: päike oli, aga tuul meenutas pigem veebruarikuud kui jaanipäeva. Siiski. Suvi on suvi ja suvega peab seostuma spontaansus. Nii üritan ka mina võtta sellest lühikesest kolmekuulisest puhkusest nii palju kui võimalik.

Niisiis, tooksin välja suve esimese päeva suurimad "elamused" ja "avastused"

Trummipõrin.

Parim raamatuelamus

Pärast paaripäevast raamatu mõttetult kotis kaasas tassimist, tegin täna lugemisega algust. Arvestades fakti, et selle raamatu andis mulle mu vanaema, siis olin ma väga positiivselt üllatunud. Mõnus lugemine täis spontaanseid reisikogemusi ja huumorit. Soovitan 16+ inimestele.

Kirjeldus Apollo kodulehelt:
"Debüütromaanis „On nagu pole“ kirjeldab Alan Adojaan enda uskumatuid ja hullumeelseid seiklusi ning analüüsib oma kummalisi suhteid ja veidraid inimkaraktereid. Nende otsa komistab ta millegipärast pidevalt, trippides ringi lõbu, töö ja armastuse otsinguil. Esimeses osas sööstab autor tundmatusse Brasiilias ning pärast seda, kui ta ühe päevaga miljoni kaotab, lähevad asjad ainult hullemaks. Üks absurdne juhtum ajab teist taga. Alan tutvub vulgaarse džässidiiva, gangsterite ja pärakupostiljoniga, korraldab Rios tänavaröövi, peab lahinguid Cabo Frio ahvidega, kohtab eestlasi, külastab erinevaid patuurkaid ja riskib eluga. Sellele järgneb veidi rahulikum periood Hollandis, kuhu autor läheb oma kriisi seljatamiseks ülikooli õppima. Hollandis võitleb ta tuvidega ja rongifirmaga, põletab närve Briti lehmikuga, armub itaalia tüdrukusse. 
Pärast magistrikraadi omandamist järgnevad taas hullumeelseid juhtumisi täis Brasiilia-reisid. See raamat viib sind lennule kohtadesse või olukordadesse, kuhu tavaline inimene ei satu ja lajatab mõnusa huumori, äraspidise elufiolosoofia ning omapärase maailmavaatega. Konkurentsitult selle aasta lõbusaim lugemine."


Miks mul võttis kaks päeva, et raamatut lahti teha? Sest ma olin veel liiga sügaval eelmise raamatu maailmas. Amanda Hocking kirjutas kunagi ennemuiste (2012) sellise teose nagu "Torn". Peab tunnistama, et ma ei olnud sellest enne ostmist midagi kuulnud ning kaane järgi oleksin oodanud hoopis teistsugust sisu. Raamatu soetasin Paavli kaltsukast, kust ma ikka tavaliselt kõik oma võõrkeelsed raamatud soetan. 
Oleks muidugi olnud tark guugeldada enne, kui osta, sest PEALE läbilugemist avastasin, et tegemist oli triloogia teise osaga. Minu kummardus autori ees, sest ma ei saanud arugi, et mul mingi osa infost puudu on, ma arvasin, et story peabki vaikselt lahti kooruma...
See raamat hoidis mind mitu ööd järjest üleval, ignoreerides oma juba niigi väsinud silmi.



Parim joogielamus

Minu sünnipäeval viis Karl mind Sushihouse'i sööma, kus me avastasime tõelise "wow" efektiga veini. Lahkusime sealt siiski vaid teadmisega, et tegemist on punase ploomiveiniga. 
Kuna ma juhtumisi olen nüüd täisealiste pundis, siis tuli ka ära teha see uhke hetk kui saan näidata müüjale oma dokumenti. Tulemus: oodatud uhke tunde asemel tunnen ennast vanana ja veini kõrvale peaks avama vast ka pensionifondide võrdlustabeli.
Vein mille ma ostsin oli ka ploomivein, kuid seekord valge. Tegemist oli mahedama ja vähem magusa verisooniga punasest ploomikast. Ma pole päris kindel, kas tegu on sama firma veinidega, aga igal juhul on need väga mõnusad limpsimisjoogid :)

Parim toiduelamus

Tulin just paar tundi tagasi töölt koju ja, nagu viimastel päevadel kombeks, ootas mind külmkapis jälle midagi uut ja huvitavat. Eile saatsin emale sõnumi, et poest toodaks salatimaterjali. Selle all mõtlesin näiteks mingit juustulaadset toodet, mida kasvuhoonest saadud salati hulka segada. Koju jõudes oli laud täis pähkleid ja kommi. Peaaegu...
Täna aga leidsin külmkapist Gourmet Clubi röstikaraski, mis on tehtud täistera odrajahuga ning saaremaa või karulauguga. Nime Imre Kose olin küll kuulnud, kuid siiani ei osanud ma teda väga millegagi seostada. Nüüd ma oskan :)
Võibolla oli mul lihtsalt kõht tühi ja kõik oleks hästi maitsenud sel hetkel. Aga see karask, röstitult, peale määritud karulauguga võid...

Ja nii ma oma võileivast ilma jäingi...

Veel pean ära mainima Kaisa tehtud keeksi banaani, Vana Tallinna jäätiselikööri, martsipani ja muu hea kraamiga. Väärib kordamist :)

Parim istun-siin-ja-naudin-elamus

Mulle meeldib töötada rannabaaris, isegi kui tuul tahtis täna padjad ära viia, rääkimata menüüdest. Üks hetk jõuab eestlastele kohale, et ei tasu juunikuus paradiisiilmast unistada ning nad patseerivad randa ka jaheda ilmaga! Suvi on lühike, ei ole aega ilma suhtes valiv ollla.
Eilne päikseloojang oli jalustrabavalt ilus ning ma kirusin end pikalt, et mul kaamerat kaasas polnud. Illustreerin siiski telefoni pildiga, mis vähemalt iseloomustab midagigi :)
Ka täna istusin pärast tööd rannas kott-toolis ja lugesin raamatut: isegi kui õues tundub külm olevat, siis bleedi sees ja päikse käes soojenedes on ikka mõnus küll!


Parim peoelamus

Tulekski hakata suvel võimalikult palju kultuursetel üritustel käima. Siiani on minule kõige suuremat elamust pakkunud Bastioni aias toimuv iga-teisipäevane salsapidu. Paadunud salsafriigina ei saanud ma jätta ka seda tantsupidu katsetamata. Ma ei olnud ikka paar-kolm nädalat tantsinud, aga see tunne oli super!
Kui ma muidu olen, ütleme ausalt välja, kohvisõltlane, siis salsa suudab minu kofeiinilaksu asendada, isegi üle trumbata :)

Pilt tuli kuskilt Google otsingust. mina ei oma :)

Sellised on minu emotsioonid suve esimeste päevade kohta. Lähiajal vist nii rohke mulaga tekstiga postitust ei tule, aga ehk suve lõpus teen jälle taolise postituse uute söökide, jookide ja kohtadega ;)

Ilusat jaani!